Tuleb organiseerida kahekorruselise bussi transport Rootsi ning seejärel korraldada jaotusvedu, viies kaks bussi Stockholmi sadamast otse klientidele.

30.01.2026 ESIMENE REISIPÄEV – TALLINN

Kui ma Kosele jõudsin, seisis buss veel garaažis ning Buslandi meeskond tegi viimaseid näputöid, et buss mulle üle anda – see tuli viia Lõuna-Rootsi.

SEDA BUSSI MA TUNNEN! Niipea kui nägin bussi numbrit, tärkasid meeles toredad seiklused. See oli minu esimene kahekorruseline buss, millega sõitsin vähem kui kaks aastat tagasi Rootsi – ja nüüd jälle. Täpsemalt öeldes oli enne mind roolis hoopis minu kaaslane. Nojah, 14.10.2022 – aeg lendab, sellest on möödas ikka päris palju!

Tunne, et sind ei tuntud ära, oli päris valus! Sõitsin uhkelt Tallinna sadama D-Terminali ja läksin Cargo osakonda piletit ostma. Kuid seal öeldi mulle täiesti üllatavalt – esimest korda kuulevad sellisest võimalusest! Olen ju juba aastaid bussidega Stockholmi laevale sõitnud. Piletit mulle siiski ei antud!

Ma jõudsin sadamasse liiga vara ja pidin vähemalt kaks tundi aega sisustama. Rootsi laevale hakkab Cargot registreerimine alles kell 16:15, sest muidu jääme Soome laevadele jalgu!

Tiksusin oma aega ja üllatuseks saabus sadamasse Lux Charteri buss, millega käisin eelmisel aastal Leedus. Sain teada, et bussijuht Meelis saadab mind homme Rootsis vähemalt pooleks päevaks. Tema sõitis Taani, Kopenhaagenisse.

Laevaelu on mugav ja hästi korraldatud. Saun aitab kodus vee kokku hoida. Kodune söömine säästab toiduraha. Laval esinevad tasuta tantsijad ja artistid. Seejärel on aeg kajutisse magama minna, et hommikul värske ja puhanuna Stockholmis ärgata.

31.01.2026 TEINE REISIPÄEV – ROOTSI

Magasin nagu kott! Õnneks ei maganud hommikusööki maha. Jõudsin veel imetleda, kuidas talvine päike meid Rootsis tervitas, ning algas esimene sõidupäev Lõuna-Rootsi suunas.

Gränna linna lähedal on teeääres lossi varemed – need turisitid ja bussijuhid, kes sinna liiguvad – nemad peavad ka sealt alati läbi käima – teisiti ei ole võimalik!

Kuna Meelis jätkas Lux Charter bussiga teekonda otse ja mina pidin ära vasakule keerama siis meie teekonnad läksid lahku.

Tuul tugevnes, teed muutusid järjest kitsamaks ja kiiremaks ning üle nelja meetri kõrge tühi buss hakkas tugevalt tee peal purjetama. Üha enam tuli hoogu maha võtta, et külgtuul mind teelt ei viiks. Naljakas oli see, et rekkad, kelle mööda sõitsin, said oma raske koorma tõttu nüüd hoo sisse, ja mina jäin maha! Ei varja, vahel tekkis isegi hirm. Mõnikord tuli roolist lausa hammastega kinni hoida, et tee peal püsida… aga sihtkohta jõudsin lõpuks siiski!

Kui buss oli pargitud, ootas mind juba tagasihoidlik hotell, kus pidin pikast ööst taastuma, et järgmisel päeval rongiga Stockholmi tagasi sõita!

1.02.2026 KOLMAS ROOTSI REISIPÄEV

Tavalise ja esimese klassi rongipilet maksis Eestis vaid kuus eurot, seega teadsin, et ees ootab pikk, üle kuuetunnine rongisõit koos ümberistumisega. Sellepärast otsustasin osta esimese klassi pileti. Valisin hotelli, mis asus täpselt raudtee vastas, nii et hommikul sain rahulikult voodis aega veeta ja nautida suurepärast hommikusööki – kohvi ja pirukat!

Jõudsin perroonile, kuid ükski infotahvel ei näidanud, kust minu rong väljub. Vaadates vasakule ja paremale, märkasin, et kõik inimesed suunduvad hoopis bussijaama. Siis nägin oma rongi – või õigemini Elroni – rongi asemel viidi reisijad järgmisesse sihtkohta tavalise maakonnabussiga. Esimese või viimase klassi pilet – bussis olime kõik üksteise kõrval samal istmel!

Kui buss oli veidi sõitnud, jõudsin ümberistumiskohta, kus sain Stockholmi sõita juba tõelise rongiga.

Ma naudin sageli rongisõite Soomes, Rootsis ja Taanis, sest erinevalt Eesti rongidest on need tõelised rongid — mõned kahekorruselised ning paljudel on ka söögivagunid. Nii, et tassike teed, kohvi, õunake, pirnike – neil ma siis järel käisin, mis oli esimese klassi reisijatele tasuta.

Kui astusin rongi uksest sisse, nägin täiesti tühja vagunit. Üks härra istus seal rahulikult ja luges ajalehte. Otsustasin valida teise istme, mis oli sõidu suunas. „Teil on 86. istekoht!“ teatas härra. „Oi, vabandust, ma ei saa istuda seljaga sõidusuunas,“ vastasin. „Selge, võtke siis 52!“ Selgus, et härra oli reisisaatja, kes teadis täpselt, et esmaklassi vagunisse tuleb üks reisija – ja veel valesse kohta istuma – ning ta teadis hästi, kus kellega istuma peab!