1 REISIPÄEV EESTI, SOOME, ROOTSI

Istun, õnneliku näoga, kohvitass ees. Äkitselt heliseb telefon. Aimar helistab – Tallinnas ootab sind lennuk, aeg on minna. Õhtuks pead olema Rootsis. Selline väljakutse hea partneri Busland OÜ poolt!

Ei ole probleemi. Olen juba Tallinna jõudnud ja lennukisse istunud. Selleks, et sel korral Rootsi jõuda, tuli kõigepealt Finnairiga Helsingisse lennata!

Kohe kui rattad Vantaa lennujaamal Helsingis maad puudutasid, hakkas mul veidi kiire. Tallinnas veel küsisin üle, kas jõuan Helsingis Göteborgi lennule ümber istuda, kuna meie väljumine Tallinnast hilines. Tallinna värava töötajad rahustasid mind, öeldes, et ka Göteborgi lend hilineb kindlasti.

Tõesti, see äpp on väga mugav – kogu muutuv info on kenasti telefonis olemas. Jõudes Helsingi terminali hoonesse, vaatasin kiiresti üle, mis istekoht mul on ja milline värav kirjas.

Mul oli sama olukord nagu Tallinnast Helsingisse lennul. Värav oli number 9. Vaatasin kiiresti paremale – seal oli värav 8. Siis vaatasin vasakule – seal oli värav 10. Aga kus värav 9 siis oli? Korraks läks otsaesine higiseks ehmatusest, sest värav 9 tundus täiesti puudu olevat. Siis märkasin samas reas suurt seina, kus oli kirjutatud Göteborg. Nüüd sain aru, miks Tallinna tüdrukud teadsid, et Göteborgi lend hilineb. Selgus, et pidin samasse lennukisse ja samale kohale tagasi minema, sest sama lennuk lendas Helsingist edasi Göteborgi!

Kogenud reisijana Göteborgist teadsin juba, et väravas on piletimüügi automaat. Kiirelt ostsin sealt paberpiletiga ja tõttasin bussi. Kui mina bussi jõudsin, sulges buss uksed ning minu lennukaaslased pidid järgmise bussi ootama, jäädes pika ninaga maha!

Göteborgi saabudes ootas mind hotell, kus olin varem peatunud, kuid bussiterminalist väljudes eksisin veidi, püüdes leida õiget ust. Hotell paistis selgelt silmapiiril, kuid sattusin jalakäijatele keelatud teele, kus liiklesid ainult trammid ja bussid. Mõned sõidukid vilistasid signaali, üks tramm peatus isegi, et eksinud reisija pardale võtta. Ka politseiauto sõitis mööda. Lõpuks jõudsin siiski hotelli ja sain värisevatele jalgadele teki peale tõmmata!

2. REISIPÄEV ROOTSI

Tavaliselt ei õnnestu mul hotellis hommikusööki nautida. See pole tingitud sellest, et seda poleks võimalik, vaid pigem lahkun ma kas liiga vara või jään liiga hiljaks. Hiljuti juhtus isegi nii, et kui ma hommikusöögile jõudsin, korjati laualt juba viimased kahvlid ära!

Tänane hommikusöök õnnestus täpselt õigel ajal, sest mulle rõhutati, et tööle ei tohi liiga vara minna. Tuleb natuke oodata. Nii ma siis ootasingi, otsisin endale sooja kohviku ja saiakese ning sain akupangad täis laetud. Kuid pärast seda polnud enam kannatust passida – läksin bussi otsima, millega siia tulin.

Tänaseks olen bussidega sõitnud kokku 372 244 km, kuid esimest korda asun rooli 19 meetri pikkuse bussiga, millele kütust ei saa enam kanistri ega kilekotiga juurde tuua! See on täiesti elektriline buss.

Kas ma olen varem elektribussiga sõitnud, päris bussi esindaja. Kas ma oskan laadida? Mõlemad vastused olid kindlalt EI! Kuid lisasin kohe, et õpin kiiresti!

Mind vaatas jäägitult suur kahtlus. Mida? See mees plaanib meie linnaliini elektribussiga Tallinna sõita … kas ta on mõistuse kaotanud? Kust ta seda bussi laadima hakkab? Tundub, et hakkab kilekotiga elektrit vedama. Dispetsergi muretses, küsides, kus küll „puksiir“ on? Kuid mina istusin kindlalt rooli taha ja teekond koju võis alata.

Ma juba teadsin, et Circle K tanklates on elektrilaadijad. Ühe sellise leidsin ka Gränna linna lähedalt. Oi-oi – minu pisike sõiduauto on ju ainult 4,19 meetrit pikk, aga ma tegin ühe tiiru ja ei suutnud juhet kuidagi laadijani ulatada. Tulin tagasi ja proovisin teistmoodi. Sõitsin valest teeotsast sisse ning kui olin juba viis parkimiskohta täis parkinud, õnnestus mul lõpuks bussi laadijat kasutada.

Alguses olin kindel, et ma ei jää ööseks kuhugi – miks mul üldse ööbima peaks? Kuid kui sain aru, et buss saab elektrit vaid veidi üle tunni aja, otsustasin siiski öömaja otsida. Elektrijaama sõites märkasin juhuslikult üht lossi, kuhu tagasi jalutasin, toa ostsin ja kui tagasi bussi juurde jõudsin, oli selle aku juba täis laetud. Selge! Läksime magama.

3. REISIPÄEV ROOTSI

Hommikul ärgates valitses tõeline kuninglik tunne. Ööbimine lossis kauni järve ääres mõjus erakordselt värskendavalt. Hiilisin toast välja ja nägin, kuidas kõik võileibu sõid ja jooke nautisid. Mõned inimesed tulid ligi ja rääkisid pikalt, kuid ma ei saanud neist sõnagi aru. Selgus, et olin sattunud hoopis konverentsile, mitte hommikusöögile, ja ei tahtnud nende kõiki võileibu ära süüa.

Hiilisin vaikselt minema ja jõudsin lõpuks õigesse kohta, kus sai tõeliselt lossihärra tunnet tunda. Istusin üksi suures saalis suure laua ääres. Seekord pidin ise endale võileibu valmistama. Nälg oli nii suur, et üks võileib enam kõhtu ei mahtunud. Võtsin teise kaasa, et see bussis lõunasöögiks süüa.

Teekond kodu poole jätkus. Ootamatult ilmus minu järgmisse laadimispunkti kolleeg, kes sõitis hoopis vastassuunas. Ta lootsin väga, et ootan teda ja toongi ta koju, kuid ma ei julgenud riskida. Elektrilaadimise aeg oli minu jaoks alles algusjärgus, seega iga minut oli oluline, et kindlalt laevale jõuda.

Minu teekond Rootsis jõudis sadamale üsna lähedale. Otsustasin siiski Norrköpingus lisada veel umbes sada kilovatti elektrit.

Jah, isegi tankla töötajad tulid uudistama: mis see buss siin väikese sõiduauto koha peal teeb? Kuidas ta siit minema saab? Siin pole ju isegi võimalik autot ümber keerata. Ma rahustasin neid – pole probleemi, sõidan natuke tagurpidi, jõuan ristmikule ja jätkan siis sõitu. Nii ma ka tegingi!

Käisin vahepeal poes haisukala ostmas – tellisin selle kodumaalt ja oli aeg alustada viimast teekonda Kappelskär sadamasse. Mind oodati juba pikisilmi. Rohelise lambikesega mind vastu tulles öeldi: „Härra, sõitke laeva! Teid juba oodatakse!“ Oli tõeliselt hea olla taas üsna koduses Superfast IX laevas. Sealne toit on palju soodsam kui Stockholmi või Helsingi laeval ning toiduvalik sobib mulle palju paremini! Kiire saun ja magama!

4. REISIPÄEV EESTI

Veel viimased pingutused. Hommikusöök söödud ja paistabki aknast Paldiski linn. Päris ära väsitas see hulkumine sellel korral. Aga päris põnev seiklus ikkagi.

Kosele jõudes olid Busland meeskond juba vastas, neil oli hea meel et järjekordne buss nende õuele saabus – see tähendab et tuleb kibekiirelt hakata tööle, siis saab äkki Jukkum juba kahe nädala pärast selle bussi koju tagasi viia!